Читать книгу Kalevipoja Kangelasjooks онлайн
1 страница из 12
Toimetaja: Heli Hallik
Küljendaja: Vallo Hallik
© Kõik õigused kaitstud
Teose sisu eest vastutab autor
ISBN: 978-9949-581-67-2
ISBN: 978-9949-685-20-2 (epub)
Trükikoda: Printeye OÜ
Kirjastus Hea Tegu
www.teehead.ee
www.fil.ee
Pühendan selle raamatu Sulle!
Hinda igat päeva!
Nii võid elada tuhandeid elusid ja kogeda miljoneid hetki.
Tee oma elust kunstiteos ja sulle kingitakse imelisi kogemusi.
Oluline ei ole õigete vastuste leidmine, vaid õigete küsimuste esitamine.
Füüsiline tegevus muudab teadvust ning samad keskkonnad võivad tekitada erinevaid emotsioone.
Jooks on meditatsioon ja üks viis lihtsalt olla ...
Su keha on targem kui su mõistus …
Eessõna
2009. aasta suvel tegin ma oma elus otsuse minna jooksurajale. Täpne põhjus „miks“ on teadmata. Või tegelikult tean, aga jätan selle endale. Tekkis uus vajadus, sest vanamoodi edasi ei saanud. See oli mingil määral tingitud sisemisest tungist, sest elu teatud probleemidega tegelemine oli ummikusse jooksnud. Ma ei osanud mitte midagi muud teha, kui minna välja. Olin täielikult kokku jooksnud! Asfaldil oma esimesi samme tehes vajasin sisemiselt midagi, mille poole püüelda. Alustades ei seadnud ma endale erilisi sihte. Nautisin seda, mida tegin. Kõik „aga“ muutus üsna kiiresti. Tulid meelde kooliajad ja lapsepõlv, mis tegelikult sai mööda saadetud kiiretel jalgadel. Üsna pikka aega puudus mul jalgratas ja see oli tagantjärele meenutades suur õnnistus. Peale mõningaid ponnistusi rajal hakkas minu ajus küpsema mõte joosta maratoni. 42 km jooksmine oli midagi sellist, mis tundus võimatuna ja oli piisav väljakutse, mida vastu võtta. Teine oluline sündmus, mida soovisin kogeda, oli Tartu Maratoni läbimine. Mõlemad vajasid head füüsilist vormi ja olid piisavalt „suured“, et tööd teha. Ja tööd teha mulle meeldib! 2010. aastal mõlemad unistused täitusid ja ma tõestasin endale, et suudan vajadusel pikalt rajal olla. Juba 2011. aastal hakkasid sportlikud tulemused ajalises mõttes korralikult paranema. Parandasin maratoni aega tunni võrra. Kohutavalt suur ajaline hüpe ja muidugi kõva egolaks. Arvasin, et kui nii edasi, siis jooksen peagi kiiremini kui aafriklased. Ehhee, aga muidugi, nii ei läinud ja tulemused jäid pikaks ajaks sisuliselt samaks. Otsisin uusi väljakutseid ning hakkasin esimest korda elus regulaarselt jalgpallitrennis käima. Kogemuse puudumise tulemusena vigastasin 2013. aasta lõpus reielihast. Aktiivne sportimine oli pool aastat välistatud, kuna lihasvigastus paraneb aeglaselt. See oli raske ja õpetlik aeg, sest viis mu senised saavutused sisuliselt tagasi nullpunkti. Mul oli palju aega, et asju selgeks mõtelda. Väga valus oli kodus olla ja lihtsalt oodata. 2014. a. juunis sain uuesti rajale ja jooksin Pärnu Võidpüha Maratoni, kus kohtasin elujooksjat, Kristjan Puusilda ja ta andis jooksu ajal oma laagri kutse. Sellest ajast on mu elu olnud pidevas muutuses. Laagrid, müstilised sünkroonsused ja sündmused, uued tuttavad ja elujooksjad on muutnud elu selliseks, et võtsin ette Kalevipoja Kangelasjooksu, mille lugu soovingi Teiega jagada.