Читать книгу Kus lendab part онлайн

18 страница из 19

Vaevalt olin ma oma meenutusega ühele poole saanud, kui helistas Sapiste, teatades, et ta jõuab kohale kümmekonna minuti pärast, nii et ärgu ma ilma temata miskeid samme astugu. Esialgu plaanisin ta autos ära oodata, aga kui nägin, et trepile ilmus kiitsakas mees, kes mulle käega viipas, astusin autost välja.

„Tervist! Inspektor Part. Kas teie kutsusite politsei?”

„Jah, juba hommikul kutsusin. Ma ei teadnud, et see tulek nii kaua aega võtab! Ma olen siin abipolitseinik ja kohe kui ma nägin...” hakkas mees seletama.

„Oodake üks hetk! Kohe saabub mu ülemus ja siis räägitegi, mis siin juhtus ja mida te nägite.”

Selle peale mees kohmetus ja nii me siis seisimegi kahekesi trepil, põrnitsedes tasahilju teineteist. Lähedalt vaadates too tumedapäine kõrend nii noor ei tundunudki. Aastaid oli tal ehk 40 jagu ning kaalu vahest ainult natuke rohkem, sest tundus, et ta oli olnud dieedil juba alates Eesti taasiseseisvumisest, mida ma mäletan ise väga hästi, sest kui mu kraanajuhist onu läks Toompeale kivilahmakaid tõstma, jooksis tema naine pisarsilmil meie juurde, et äkki suudab paps Valmarile selgeks teha, et ta kohe koju tuleks, sest muidu lõpetame kõik Siberis. Isa lubas Valmariga rääkida, ehkki tegelikult oli ta oma parteipileti juba kraanikausi taha peitnud ja istus hirmust võbisedes, kõrv vastu raadiot, korrutades iga natukese aja tagant: „Ma ütlesin teile, et läheb jamaks! Ma ju ütlesin!”