Читать книгу Kus lendab part онлайн
1 страница из 19
Tekst © Olav Osolin, 2021
Toimetanud Marika Mikli
Korrektuuri lugenud Eha Kõrge
Kujundanud Britt Urbla Keller
ISBN 978-9985-3-5270-0
ISBN 9789985352922 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2021
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
E-raamat OÜ Flagella
See on tõestisündinud lugu, mille sündmustikku ja sellega seotud nimesid on tegelaste endi või nende esindajate soovil muudetud ning kõik kokkulangevused reaalselt eksisteerivate isikutega on täiesti juhuslikud.
ALGUS
Ega ma poleks seda lugu kunagi kirja pannud, kui ma poleks kuulnud, et Sapistest saab ministri nõunik. Esialgu ma ei uskunud oma kõrvu, sest minu tagasihoidliku arvamuse järgi on Mart Sapiste täielik tainapea, aga eks see ole tänapäeval ikka nii, et loll juhib ja turakas annab nõu ning ülejäänud imestavad, et kes see küll nii rumal oli, et sel sündida lasi.
Sapistet nägin ma esimest korda 2016. aasta mais, mil ma järjekordselt töökohta vahetasin. Ma olin töötanud paar aastat turvamehena keldribaaris, kus oli täitsa tore atmosfäär, kui jätta välja asjaolu, et koju said sa alles kell kuus hommikul, pärast seda, kui olid viimased laudades konutavad tüübid tänavale tõstnud ja neist maha jäänud klaasipõhjad ära joonud. Aga ühel heal päeval avasid suurärimehed teisel pool tänavat uhke pubi, panid aknale sildi Happy Hour, ning kahe kuuga olid meie kobedamad kunded kadunud. Lõpuks teatas mu ülemus Laur, et need kümmekond õnnetut joodikut, kes on meie baarile truuks jäänud, ei jõua meid enam ära toita, mistõttu ta paneb poe kinni ning läheb tööle Tervise Arengu Instituuti. Tal oli seal ees üks sugulane, kes võitles alkoholiga, mida ma teinekord ka pealt nägin, kui too tüüp üle meie baari ukse astus ning end õhtu lõpuks maani täis jõi, mistõttu ma pidin ta autosse tassima ja Lasnamäele sõidutama. Lohistasin vennikese korteri ukse taha, andsin kella ja kui kuulsin teisel pool ust samme, panin ise trepist alla leekima, sest muidu oleks ta naine teada saanud, kus tema kallis kaasa oma nosu täis vedas. Seda viimast üritas mu boss võimalust mööda varjata – ikkagi sugulaste värk.