Читать книгу Sardiinia. Müütide ja maagia saar онлайн

2 страница из 7

Ometi oli see maagiline maastik ohtudest tulvil.

Sardiinia elanikud on pidanud kannatama ridamisi sissetungijaid ja valitsejaid foiniiklaste, kreeklaste, kartaagolaste, roomlaste, vandaalide, bütsantslaste, saratseenide, aragonlaste, pisalaste ja hispaanlaste seast kuni savoialastest hertsogiteni välja, kes upitasid end Itaalia kuningatroonile sellise riuka abil, et hakkasid esiti Sardiinia valitsejateks. Rannikualad okupeerinud anastajad tõrjusid põlissardiinlased sisemaale, kus nad otsisid ses karmis maastikus endale varjulisemaid pelgupaiku; 20. sajandini elas Nuoro ümbruskonna rahvas väljaspool karabinjeeride haardeulatust majakobarates, mis olid püstitatud kõrgele mägedesse ja nägid kaugelt vaadates välja nagu vertikaalsed saared. „Kui Sardiinia on saar,“ kõneles üks selle kuulsamaid poegi – poliitik ja filosoof Antonio Gramsci, „siis on iga sardiinlane saar saares.“1 Seda ilmestab veelgi üks autobiograafia, mis kirjutati ajal, kui saare traditsiooniline karjakasvataja eluviis hakkas 1970. aastatel lõpule jõudma, nimelt Gavino Ledda „Padre padrone“ („Mu isa, mu käskija“). Südantlõhestava kirjelduse sellest, kui raske oli elu mägedes viieaastase karjapoisi jaoks (kes õppis lugema alles kahekümnendates eluaastates) jõhkra isa käe all (eespool nimetatud pealkirjas see „padrone“) – kes nüpeldab ja piitsutab poissi vähimagi eksimuse eest rihmaga –, võtab eriti hästi kokku jutustus sellest, kuidas poiss kopsupõletikust tervenes. Kõlab üllatavalt, et saanud kuu aega külas ema juures veeta, kibeleb poiss juba mägionni tagasi. Jutustaja arutleb, et