Читать книгу Sardiinia. Müütide ja maagia saar онлайн

3 страница из 7

„metsa pakutav üksindus ja ümbruskonna täielik vaikus, mida katkestavad talvel vaid tuul, kõuekõmin ja tormid kauguses, ning mida kevaditi orkestreerivad linnulaul ja looduse peesitamine päikese käes, ei olnud mulle enam vaikuseks. Seda kuulates olin õppinud sellest aru saama; see oli saanud salakeeleks, mille kaudu paistis mulle kõik elava, kõneleva ja liikuvana ... Tundus, nagu tunneksin ma kõiki looduse dialekte ja valdaksin neid piisavalt hästi, et pidada loodusega maha neid väheseid vestlusi, milleni ma küündisin.“2

Meri, mäed, tuul, vihm, floora ja fauna olid karjapoisi kujutluses mõistuslikud olendid. Need moodustasid saarel veel ühe teise – poisi privaatsaare. Sardiinia tundlikule ja kirevale kultuurile on alati eelistatud selle naabrit Sitsiiliat: osalt seetõttu, et 2000 aasta jooksul tabasid suviti saart malaariapuhangud ning osalt kuna paremad teedevõrgud muutsid Sitsiilia sajanditeks ligipääsetavamaks. Tänapäeval on see muidugi kardinaalselt muutunud.

Vanaaja kirjanikud kasutasid malaaria, mitmesuguste põletike ja muude haiguste, näiteks kuumal suveperioodil eriti laguunide ümbruses lokkava tuberkuloosi kohta ühist terminit intemperie ehk halb ilm, milles on viide ilmale (tempo) ja halvale ilmale (maltempo). Rooma oraator Cicero viitas Sardiinia poeedile ja laulikule Tigellinusele sõnadega „mehike, kes on veelgi tülikam kui ta kodumaa.“3 Hiljem on luuletaja ja satiirik Martialis tarvitanud Sardiinia nime lausa surma sünonüümina: