Читать книгу Jookse või sure онлайн
2 страница из 31
„Öösiti? Huvitav, kellena?“
„Kust mina tean? On ju palju töid, mis …“
„Usu mind, see tüüp küll öösiti ei tööta. Kas sa pole vaadanud, mis tal seljas on? Jalanõud üksi maksavad juba rohkem kui meie kuus palka saame.“
„Okei, siis mingi vabakutseline? Kirjanik äkki. Ta ju istub ja muudkui teeb märkmeid kogu aeg. Või siis on ta lihtsalt pensionär.“
„Nii vana ta vist ei ole. Viiskümmend pluss küll võib-olla, aga pensionär vaevalt.“
„No siis näiteks selline rikkur, kes ei pea üldse tööd tegema. Ah, unusta ära ja mine tee midagi kasulikku.“
„Järgmine kord ma igatahes küsin ta käest.“
1
Alles hetk hiljem läbistab hirmulaine keha ja kõrvad löövad enesekaitseks lukku. Paarisekundilises väljavenitatud aegruumis, enne kui esimesele paugule järgneb teine, taipab ta, mis õieti toimub.
Praegu aga on palju muud, mis lärmi teeb. Üha valjenevad hääled, naer, klirisevad klaasid ja vastu taldrikut kraapivad noad-kahvlid. Sadamarestoranide välikohvikute laudade vahel sumiseb ja lainetab, sinna kootakse helivaipa, kuhu merelt saabuvad tuuleiilid rebivad vaikseid avausi, et järgmisel hetkel kõik üheksainsaks kakofooniaks kokku liita. Ometi õnnestub valjul lapsenutul ikka ja jälle sellest veelgi kõrgemale kerkida ja läbi tungida, kui mäng lõppeb nimelt sellega, mille eest manitsevad vanemad on hoiatanud: „Ole ettevaatlik, muidu kukud ja lööd ennast ära.“