Читать книгу Jookse või sure онлайн

3 страница из 31

Kõik linna välikohvikud on pilgeni täis ja siin sadamas, kus nõudlus istekohtade järele on päikeselisel sügisesel pärastlõunal kuhjaga suurem kui pakkumine, on ettekandjad juba ammu lõpetanud võitluse nendega, kes kahekesi samal toolil istuvad või lihtsalt laudade vahel keset teed seisavad.

Rasked kandikud pannakse demonstratiivselt kõva pauguga lauale, raha vahetab küll omanikku igati restoranide hinnakirjale vastavalt, aga kes oli tellinud mida – ja kas see juhtub olema ikka inimese enda klaas, millest ta joob –, on üksikasjad, mis on juba ammu nii külastajate kui ka teenindajate silmis tähtsuse minetanud. Kui septembri keskel paistab päike ja ilm on mahe, on kõik pingutused üritada kinni pidada külaliste piirmäärast ja alkoholi müügilitsentsi reeglitest viljatud.

Eriti sellisel päeval, kui tähistamiseks on mitu põhjust. Lavalt võimendist kostab ringheli undamist ja mikrofonidele koputamist, seal käivad vaheldumisi eri parteide poliitikud, et võita endale skeptiliste doggerlandlaste hääli. Üks rääkija teise järel annab tõrksalt teatepulga järgmisele edasi ning järjekordne päevitunud ja mugavalt, kuid laitmatult riides poliitik saabub otsusekindlalt lavale. Läbi sumina tungivad üksikud sõnad, nagu „tervishoid“, „kalapüügikvoodid“, „tulevased investeeringud“, „Doggerlandile ainuomane“ ja „liigne maksusurve“, sekka aplausid ja üksikud meelepaha väljendavad hääled. Kõike seda katkestavad aeg-ajalt kriiskavad hitid, mida mingi hüperaktiivne amatöör – arvatavasti korraldaja sugulane – pärast iga esinemist peale paneb.