Читать книгу Hingemurdja онлайн

16 страница из 18

Lydia kinkis pilgu professorile, kes kinnitas talle uuesti siiralt väljendatud vaikimistõotust.

Ma ju tean, ütles professor endale mõttes ja noogutas neiule vastuseks. Vaid napilt. Silmapaistmatult. Loomulikult vajad sa raha.

See oli olnud eriti soojal aprillikuu nädalalõpul, kui professorit tabas eraelus suur enesehaletsuse laine. Tema ainus sõber oli andnud talle nõu välja hüpata tavapärastest „elamusskeemidest“, kui ta tahab lõpuks ometi unustada oma mineviku. Ta peaks tegema midagi sellist, mida ta oma elus veel teinud ei ole. Pärast kolmandat klaasi läksidki nad sellesse baari. Ei midagi erutavat. See oli olnud vaid mingi süütu igav vaatemäng. Kui jätta muidugi tähelepanuta see, et tüdrukud tantsisid seal katmata ülakehaga ja end mitte sugugi siivutumalt liigutades, kui seda teeb enamik teismelisi tüdrukuid diskol. Ja niipalju kui professor märkas, ei olnud seal ka mingisuguseid tagatubasid.

Kõigest hoolimata tundus ta endale asotsiaalse vanamehena, kui äkki seisis tema ees seesama Lydia kokteilikaardiga. Rullkraega pulloveri ja juukseklambrita, koolivormiseelikus. Midagi muud tal seljas ei olnudki.