Читать книгу Hingemurdja онлайн

12 страница из 18

Rohekal köitel oli punaste trükitähtedega kirjas „Hingemurdja“ ja selle kohal paelus pilku viirastuslik pilt mehest, kes näis uduses lumetuisus põgenevat tumedasse hoonesse.

„Ärge laske end välimusel petta. See mõjub esmapilgul nagu mõni tavaline romaan. Aga selle taga on peidus väga palju rohkem.“

Professor lasi umbes kolmesajaleheküljelise köite lehtedel tagantpoolt ettepoole oma sõrmede vahelt läbi libiseda. „Paljud usuvad, et see protokoll pärineb mõne Larenzi patsiendi sulest. Ta ravis varem paljusid kunstiinimesi, nende seas ka kirjanikke.“ Professor tegi oma kuulajatele silma. Siis lisas ta vaikselt: „Aga on olemas ka hoopis teine teooria.“

Kõik üliõpilased jäid talle tähelepanelikult otsa vaatama.

„Vähemus on siiski arvamusel, et Viktor Larenz on kõik selle siin ise paberile pannud.“

„Aga kuidas siis nii?“

Seekord oli sõna võtnud Lydia. Too tumeblondide juustega ja hiirhallis rullkraega pulloveris neiu oli professori parim üliõpilane. Mida küll võis neiu nendes habetunud igavestes tudengites leida, seda ei osanud professor endale kuidagi selgeks mõelda. Sama vähe taipas ta seda, miks neiule hoolimata keskkooli kiitusega lõpetamisest stipendiumi ei makstud.