Читать книгу Hingemurdja онлайн

14 страница из 18

„Ja siis? Mis juhtub siis, kui me sellega ühel pool oleme?“

„Ka see on osa eksperimendist.“

Psühhiaater kummardus ja tõi nähtavale väheldase hunniku blankette, mis kandsid eraülikooli vappi.

„Kõigil, kes jäävad, palun siia alla kirjutada.“

Ta jagas laiali nõusolekut tõendavad dokumendid, millega katsealused vabastasid ülikooli igasugusest vastutusest võimalike psühhosomaatiliste ilmingute korral, mis võivad eksperimendis vabatahtlikult osalenutel aset leida.

Florian Wessel võttis blanketi vastu, vaatas seda isegi vastu valgust ja raputas sellel meditsiiniteaduskonna vesimärki nähes energiliselt pead.

„Minu jaoks on see liiga õrn asi.“ Ta võttis oma pliiatsi kausta vahelt välja, haaras seljakoti ja tõusis püsti. „Ma usun, et tean, kuhu see siin välja viib. Ja kui see on see, mida ma aiman, siis on mul selle ees liiga suur hirm.“

„Teie avameelsus väärib austust.“ Professor võttis Floriani blanketi tagasi ja küünitas tema kausta järele. Seejärel vaatas ta kolme naisüliõpilase poole, kes olid pead kokku pannud.