Читать книгу Mängus võidab vaid üks. Audrey Harte’i sarja teine raamat онлайн

16 страница из 19

Ta teadis, et Ian oli toime pannud hirmsaid tegusid. Tema asi ei olnud Ianit arvustada ega talle andestada. Margot tahtis vaid aidata parandada haava, mis oli muutnud Iani inimeseks, kellele meeldib naistele haiget teha. Ian oli katki, aga teda saab terveks teha – Margot oli selles kindel.

Margoti psühholoog (see, kelle ta oli lahti lasknud) ütles, et ta põeb hübristofiiliat ja eeldatavasti on teda varemgi seksuaalselt ahvatlenud ohtlikud ja koguni kuritegelikud mehed. Kas tõesti? Milline naine ei oleks elus korra või paar himustanud paha poissi? Võib-olla ahvatles teda ohtlikkus, aga nii lihtne see ka olla ei saanud. Ta ei tahtnud Ianiga üksnes magada, ta tahtis ta terveks ravida. Neil oli piisavalt suur vanusevahe, et Margot võiks teda juhendada, kuid mitte nii suur, et Margot võiks olla tema ema. Mitte et sel tähtsust oli.

Margot võis kahel käel kokku lugeda kohtuprotsessini jäänud nädalad. Ta kavatses, kui vähegi võimalik, iga päev kohale minna. Ta võttis endale juba samaks nädalaks puhkuse, et saaks noormehe jaoks olemas olla, kui too peaks teda vajama. Küll ta vajab – Margot tundis seda sisimas. Ianil on tarvis teada, et temalgi on kohtusaalis sõber – inimene, kes edastaks üle tosina linnaelaniku toetuse.