Читать книгу Mängus võidab vaid üks. Audrey Harte’i sarja teine raamat онлайн

2 страница из 19

Monroe oligi tegelikult keskkooli lõpetanud alles kaks kuud enne seda, kui ta viie tüdruku mõrvas süüdistatuna Maine’i osariigis Portlandis arreteeriti. Aastaraamat, mille fotol ta naeratas umbes samamoodi nagu politseipildil, oli pühendatud tema nelja ohvri mälestuseks. Monroe oli nende matustel käinud, igavene värdjas.

Keegi (ajakirjanik) oli tituleerinud ta Maine’i noorimaks – ja kõige nägusamaks – sarimõrvariks, nagu lisanuks see prestiiži tollal 17-aastase sooritatud kuritegudele. Monroel, kes oli üsna tüüpiline psühhopaat, ei olnud tarvis, et keegi tema ego taolise esiletõstmisega paitaks. Nagu enamik psühhopaate, pidas ta end juba niigi suuremast osast maailmast paremaks. Uurimisobjektina oli ta lummav. Inimesena aga hirmus.

Viimaks läks ta kohtu alla ja prokuratuur oli palunud Audrey eksperttunnistajaks. Nad põhjendasid seda sellega, et Audrey on pärit Maine’ist ja mõistab sealseid inimesi – et ta oleks vandekohtunike valimisel hindamatu abiline, aga kui ühes kõmulehes ilmus tema foto kõrvuti Monroe omaga pealkirja all „Tapjatohter läheb kohtus iluspoiss Monroe kallale”, hakkas ta kahtlustama, et prokuratuur üritab juhtumile lihtsalt tähelepanu tõmmata.