Читать книгу Mängus võidab vaid üks. Audrey Harte’i sarja teine raamat онлайн

3 страница из 19

Kui keegi öelnuks talle kolledžis, et 13-aastasena sooritatud mõrv lisab talle kunagi ametialast kaalu, ei oleks Audrey seda uskunud. Aga kui tema kunagine parim sõbranna ja kuriteokaaslane Maggie Jones suvel tapeti, hammustas minevik teda persest nii karmilt, et tal oli sellest endiselt sinikas. Talle ei meeldinud mõelda Maggiest ega tema mõrvaga seotud üksikasjadest, aga ta ei saanud eitada nende rolli asjaolus, et tal oli nüüd Beharrie keskuses oma kabinet. Tema ülemus Angeline Beharrie oli määranud Audrey vastutama nende idaranniku harukontori eest – positsioon, milles ta tundis end 32-aastaselt petisena. Ja ta teadis väga hästi, et keskuses oli inimesi, kelle arvates ta ei olnud sellist ametikõrgendust väärinud.

Mistõttu pidi ta tõestama, et siiski väärib seda. Ta võis olla pisut kurikuulus, aga ta jumaldas oma tööd ja rügas korralikult. Ta kavatses teha kõik, mis tema võimuses, et prokuröri süüdistus Monroe vastu oleks kaljukindel.

Koputus kabinetiuksele – uks oli avatud – sundis teda pilku tõstma. See oli Lauralyn, kes töötas vastuvõtulauas ja tegeles nende kontori kriminaalpsühholoogide kohtumiste, päevakavade ja klientidega. Ilma temata ei oskakski keegi seal eriti midagi peale hakata. Ta oli heledate lokkis juuste ja lapselikult ümmarguse näoga neljakümnendates naine. Ukse vahelt sisse kiigates ta naeratas.