Читать книгу Mängus võidab vaid üks. Audrey Harte’i sarja teine raamat онлайн

6 страница из 19

Keskus paiknes Cambridge’is, jalutuskäigu kaugusel Harvardi ülikoolist. Angeline valis selle viiekorruselise hoone nii asukoha kui ka asjaolu tõttu, et punastest tellistest fassaad mõjus ühtaegu akadeemiliselt ja kutsuvalt. Kui Audrey seda esimest korda nägi, lõhnas see tema arvates raha järele ning tundus pisut pretensioonikas, aga tema ei olnud see, kes üüri maksis. Ometi pidi ta möönma, et seal oli mõnus töötada.

Ja töötanud ta tõesti ka oli. Kõvasti. Enamjaolt selleks, et vältida kojuminemist. Pealegi võimaldas töö tal ennast pidevalt psühhoanalüüsida, ilma et keegi seda märkaks. Kõigi mõrvarite, vägivaldsete seaduserikkujate ja ohvrite kõrval, kellega ta oli vestelnud, ajas teda kõige enam segadusse tema enda mõistus. Oma tööd võis ta teha väga hästi. Ta suutis olla ka hea inimene, kuid kõige mugavamalt tundis ta end siiski paigas, kust ta oli aastate eest põgenenud – paigas, kus teati täpselt, kui hirmus ta tegelikult olla võib.

Talle oli eraldatud koht parkimismajas, mida ühendas hoonega kinnine koridor, võimaldades tal vältida paaril viimasel päeval linnale lasunud niisket ja külma ilma. Lähenedes lülitas ta oma Priuse kaugjuhtimispuldist sisse, et auto oleks sisse istudes juba mõnusalt soe. Jake oli tema üle naernud, kui Audrey oli sellise puldi hankinud, aga see mees põlgas ka jalatseid, isegi talvel, nii et ilmselgelt oli ta loodusefriik. Tüübil, kellel on nii vähe keharasva, ei saa loogiliselt kogu aeg soe olla.