Читать книгу Minu Jõhvi онлайн
2 страница из 9
Treeningutel oli keel see, mis mind vahel pidurdas, sest vene keelest ei saanud ma mitte sõnagi aru. „Ma ei taha sinna täiskasvanute trenni minna, sest ma ei saa mitte essugi aru,“ ütlesin emale. Veelgi enam, iga kord, kui jõudsin Ida-Virumaa tiheasustuse aladele, nagu Jõhvi, Narva või Kohtla-Järve, tõusis pulss ja ma muutusin ärevaks. Põhjus oli see, et esimest korda elus tundsin keelebarjääri.
13-aastaselt arvasin, et see kõik rullub mu silme all taas lahti. Tartu liuväljal korraldati hokiturniir Tartu Cup, kuhu mind napist vanusest hoolimata paluti lauakohtunikuks. Olin selle üle uhke, sest lauas istumise eest sain 100 krooni (6,39 €) puhtalt kätte. Just! Kuulus Koidula1 isiklikult maandus minu rahakotti. Tol ajal sai põhikooliõpilane selle eest endale sisuliselt kõike lubada. „Kõige“ all tasub meelde tuletada, et selles vanuses võivad soovid olla üsnagi piiratud.
Uhkus uhkuseks, aga kõik väljakul uiselnud hokimängijad ja laua taga istunud kohtunikud, kes minuga suhtlema pidid, olid venelased. Suured madala häälega venelased, kes eesti keelt ei osanud, kuid kelle pilk ütles tihti rohkemgi kui sõnad. Turniiri mängud venisid keelebarjääri pärast keskmiselt viis minutit pikemaks, meeskonnad ei olnud minuga rahul ja hiljem palka välja makstes näitas nördimust ka treener. Ta lihtsalt ei rääkinud minuga. Vaatas mulle päris kurjalt silma ja rohkem mind lauakohtunikuks ei kutsunud. Olin kedagi alt vedanud ja esimest korda elus suuremalt läbi kukkunud. Vähemasti toona arvasin nii. Mul tekkis hirm venelastega suhtlemise ees ja hokiringkonnas proovisin nüüd neist iga hinna eest suure kaarega mööda käia.