Читать книгу Minu Jõhvi онлайн

4 страница из 9

Veel vähem oleksin osanud ette kujutada, et minust saab õpetaja. Ametilt see, keda ise olin terve põhikooli- ja gümnaasiumiaja tohutult kirunud. Ma ei ole ülipikk, aga võrdlemisi siiski. Kõik minu mõõtu inimesed koondusid klassiruumi tagapinkidesse. Õpetajad ei ajanud meid sinna niisama või põhjusel, et me jutustasime ja segasime tundi. Olime nii pikad, et jäime kasvu tõttu väiksematele lihtsalt ette. Siiani arvan, et nende tagumiste pinkidega lihtsalt on juba nii, et kui kord sinna satud, siis su peale ka mingi needus laskub. Tahad või ei taha, tunni ja õpetaja jutu ajal tuleb jutt ka sinu suust – täitsa iseenesest. Praegu mõistan väga hästi hariduse tähtsust, kuid põhikoolis ja gümnaasiumis oli sada teist asja, millele seal taga keskenduda.

Näiteks sündis äriplaan, kuidas Saksamaalt autosid odavalt Eestisse tuua ja siis neid kallima hinnaga maha müüa, kuigi ise jõudsin juhilubade tegemiseni alles aastaid hiljem. Loomulikult ei viinud me ühtki äriplaani täide. Nende asemel said teoks hoopis pidutsemisplaanid, kuhu ka mind vahepeal kaasati. Ma ei olnud klassi kõige populaarsem poiss, kõigist pidudest mind osa võtma ei kutsutud. Ega ma seda soovinudki, kuid kui mingil hetkel see juhtus, siis võisin olla tunnistajaks sellele, kuidas pidu lõppes nii mõnelegi suurema peavaluga järgmise päeva hommikul.