Читать книгу Minu Jõhvi онлайн

6 страница из 9

Selleks, et maailma muuta, ma ju siia ilma sündisingi. Eco Hainz ootab küll siiani vastust, kuid oodates olen vaadanud ja hinnanud oma tulevikuväljavaateid mitmes teises suunas. Diplomaatia tundus mulle vahetult peale gümnaasiumi lõppu kõige südamelähedasem, sest valitud karjäär võimaldas minusugusel edeval inimesel esineda, mängida teiste diplomaatidega oskuslikult sõnakabet ning tutvustada Eesti vabariiki ja meie rikkalikku kultuuri, mille üle ma tohutut uhkust tunnen. Seetõttu näis mulle sobivat just Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete õppekava ja just sellest kuulsast paigast sai minu alma mater.

Aastad möödusid, unistamise aeg oli ümber. Olin saanud täiskasvanuks ja täiskasvanud unistamisega teadupärast ei tegele. Nemad teevad hoopis tõsist ja tähtsat tööd. Veebruar 2017 oli ülikoolis minu jaoks kõige raskem, sest sel korral olin eksamid kavandanud väga lühikese aja peale. Ülikooli esimest astet läbisin lõpuks neli aastat, sest tahtsin rohkem asju õppida, kuid üht ma lõplikult selgeks ei saanudki: kuidas planeerida oma eksamid sedasi, et mu pea juba 23-aastaselt halliks ja ma ise lolliks ei läheks. Rahvusvaheliste suhete ja ajaloo õppeained olid minule lihtsad, jutustavad, kuid oli neid õppejõude, kes suutsid eksamil peaaegu alati välja võluda sellised küsimused, mida ma tõesti kartsin. Ma olin küll õppinud, aga oli tunne, et sellest teadmiste kontrollist kukun ma küll läbi. Mäletan, et eksami üks küsimusi oli seotud Taani hindamisraamatus mainitud Geviga ehk praeguse Jõhviga. Toona ei kujutanud ma ettegi, et Jõhvi võiks ligi üheksa kuu möödudes saada minu peatuspaigaks. Tol hetkel oli Jõhvi olemasolu fakt, mis mind ei kõnetanud. Ent mulle anti voli muuta maailma kandikul, sest sellest eksamist sain ma mingi ime läbi hea hindega tulema. Maailm oli valla, kuid samas ka lukus. Mida teha edasi, kui oled nüüd kraadi, terve bakalaureusekraadi võrra kangem?