Читать книгу Minu Jõhvi онлайн

3 страница из 9

Hirm ei kadunud ära ei võistlustel ega jäähalle külastades. Sattunud Eesti hokimekadesse, olin ma tihti nagu labidaga pähe saanud. Seal oli tohutu rahvamass, vene keel, agressiivsus, ja kui kodustele kaotus osaks sai, siis ka rusikad, mis teel jäähallist välja vastu seina vihast pehmeks taoti. Kui te ei usu, astuge sisse Kohtla-Järve jäähalli ning leiate kohe koha, kus sein on oma vitsad saanud.

Ilmselgelt ei ole see kena vaatepilt. Hoolimata sellest, et ka ise seda karmi mänguala harrastasin, ei saanud ma kordagi aru temperamendist, mis hokifännidega kaasas käis. Või veel! Kas te olete kokku puutunud vene keele roppuste rikkaliku varamuga? Ka eesti kõigi roppuste leksikon oleks vene keele õuduste kogumiku kõrval poisike.

Tagasi minevikku. Olin sportlik, ent ontlik, ja kõik viis selleni, et ma ei tahtnud enam kunagi Ida-Virumaale tagasi minna. Hea meelega oleksin soovinud ka vene keelest kaugele eemale hoida. See tundus täiesti teine maailm, kuhu tavaline eestlane lihtsalt ei sobitunud. Ida-Virumaa, vene keel ja meel jätsid lapsepõlves kogetu tõttu halva mulje. Agressiivse, mis minu olemusega kokku ei klappinud.