Читать книгу Minu Jõhvi онлайн
5 страница из 9
Õpetajad ei soovinud meie plaanidest aga midagi kuulda, sest piiblina käsitatav riiklik õppekava oli loodud sajaprotsendiliseks täitmiseks. Kujutage ette, et klassi ees on pingsalt õppekava järgiv õpetaja, aga õpilased ihkavad lugeda koomikseid ja mängida sõpradega nuputelefonidel rekordite peale kettaheidet. Just seda viimast me tegimegi ja autoriteedi kehastajale klassi ees see ülearu ei meeldinud. Tekkisid vastasseisud. Iga päev oli koolis rohkem lahinguid kui teise maailmasõja ajal Sinimägedes. Ma ei õppinud halvasti, hoopis vastupidi, kuid kõige selle juures olin kuidagi nõutud ja kujunenud stereotüüpidest kõrvale kaldumas. Hea õpitulemus kerkis peaaegu alati vana rasva, või nagu mulle tundus, intelligentsuse pealt. Tegin võimalikult palju tööd koolis ja unistasin sedavõrd rohkem väljaspool kooli. See jättis mulle võimaluse mõelda asjadest, mis võiksid maailma paremaks muuta.
Selleks, et muuta maailma, võtsin ma kõigest 12-aastasena ühendust Virgin Groupi2 omaniku Sir Richard Bransoniga, et müüa talle maha idee tegelasest nimega Eco Hainz, kellest pidi saama loodussõbralike projektide maskott ja kes pidi mulle võimaldama tammeparketiga metsamaja mägedes (just sellest ma väiksena unistasin). Ilmselt oli Sir Branson minu äriplaanist sedavõrd vaimustuses, et ta ahmib siiani õhku ega suuda idee briljantsust uskuda, sest ta ei ole suutnud seniajani minuga ühendust võtta. Aega on, Richard!