Читать книгу Vere sund онлайн

139 страница из 142

Violet Cooperi otsus üürida Dennis Creedile välja algul üks tuba ja hiljem kogu keldrikorrus pidi talle kalliks maksma minema. Kuigi ta kinnitas kohtus, et tal polnud aimugi, mis tema maja keldris toimus, on Violet Cooperi nimega olnud sellest ajast peale seotud kahtlused ja häbi. Nüüd on ta võtnud endale uue identiteedi, mida ma nõustusin mitte avaldama.

„Ma arvasin, et ta on lilla,” ütleb Cooper täna. „Ma olin selliseid teatris näinud. Mul oli temast kahju ja nii ongi.”

Trullakas naine, kelle nägu on laastanud aeg ja alkohol, tunnistab, et tema ja Creedi vahel sugenes kiiresti lähedane sõprus. Vahel meie jutuajamise kestel paistab, et ta unustab, et noor „Den”, kes veetis palju õhtuid Violetiga koos tema isiklikus elutoas, kus mõlemad laulsid napsise peaga kaasa naise plaadikogule, on sarimõrvar, kes elutses tema keldris.

„Ma ju kirjutasin talle ka,” ütleb Violet. „Pärast seda, kui ta süüdi mõisteti. Ma ütlesin: „Kui sa tundsid kunagi midagi minu vastu, kui mingigi osa sellest oli päris, siis ütle, kas sa tapsid mõne neist teistest naistest. Sinul pole ju enam midagi kaotada,” üt’sin ma, „ja inimesed saaksid rahu.””