Читать книгу Vere sund онлайн

134 страница из 142

Hoolimata Ilsa kinnitustest, et „Max on üdini tore inimene”, oli Robin veetnud oma üürilisepõlve esimesed kuud mõistatades, kas ta oli teinud tema juurde kolides tohutu vea, sest tundus, et mees on vajunud alalisse süngusse. Robin tegi, mis suutis, et olla hea korterikaaslane: ta oli juba loomult puhas ja korralik, ta ei lasknud kunagi kõvasti muusikat ega valmistanud väga tugevasti lõhnavat sööki; ta sekeldas Wolfgangi ümber ja tal oli meeles koera sööta, kui Max oli ära; ta oli punktipealne, kui tuli nõudepesuainet ja kempsupaberirulli uuendada; ja ta vaatas hoolega, et oleks viisakas ja lõbus alati, kui nad kokku puutusid, kuid ometi naeratas Max harva, kui üldse, ja kui Robin majja tuli, tundus, et temaga rääkimine nõuab mehelt tohutut pingutust. Robinit haaras paranoia ja ta murdis pead, kas Ilsa oli Maxi töödelnud, et mees ta üüriliseks võtaks.

Kui Robin oli juba mõne kuu Maxi üüriline olnud, muutus jutuajamine nende vahel pisut kergemaks, kuid Max ei olnud kunagi jutukas. Mõnikord oli Robin tema ühesilbilisusele kaldumise eest tänulik, sest kui ta pärast kaheteistkümnetunnist pausideta jälgimistööd koju jõudis, kange kerega ja väsinud, peas kihamas töömured, oli viimane asi, mida ta tahtis, tühi loba. Teinekord aga, kui ta oleks tahtnud minna ülemisele korrusele avatud planeeringuga elutuppa, hoidus ta pigem oma tuppa, kartes, et tungib muidu Maxi isiklikku ruumi.