Читать книгу Vere sund онлайн

135 страница из 142

Robin kahtlustas, et Maxi kestvalt morni tuju põhjuseks on tema pidev töötus. Pärast üht etendust West Endil, kus Maxil oli olnud väike osa, polnud tal õnnestunud uut tööotsa leida. Robin õppis kiiresti mitte uurima, kas tal on mingeid rolliproove ootamas. Mõnikord tundus, et tarbetult hukkamõistvalt kõlas isegi küsimus: „Kuidas sul päev läks?” Robin teadis, et varem oli Maxi korterikaaslaseks olnud tema pikaajaline poiss-sõber, kelle nimi oli kokkusattumuse tõttu samuti Matthew. Robin ei teadnud Maxi lahkuminekust midagi peale selle, et tema Matthew oli oma poole majast vabatahtlikult Maxi nimele kirjutanud, ja Robini endise abikaasaga võrreldes tundus see märkimisväärselt helde.

Kui Robin oli duši all käinud, tõmbas ta selga hommikumantli ja läks tagasi magamistuppa, et teha lahti viimastel päevadel postiga tulnud pakid, mille avamise ta oli jätnud tänaseks hommikuks. Ta kahtlustas, et ema oli ostnud talle aroomiteraapilised vanniõlid, mis olid justkui kingitus Robini vennalt Martinilt; et tema veterinaarist vennanaine (kes ootas parajasti Robini esimest vennatütart või vennapoega) oli valinud kodukootud kampsuni, mis oli väga Jenny enda stiilis, ja et tema vennal Jonathanil on uus tüdruksõber, kes ilmselt oli valinud rippuvad kõrvarõngad. Tundes pisut suuremat masendust kui enne kinkide avamist, riietus Robin üleni musta, millega ta saab teha terve päeva paberitööd büroos, käia kohtumisel ilmateadustajaga, keda Postkaart ahistas, ning minna õhtul ka sünnipäevatipsutamisele Ilsa ja Vanessaga, Robini politseinikust sõbrannaga. Ilsa oli pakkunud, et kutsuda võiks ka Strike’i, kuid Robin ütles, et talle meeldiks, kui seal oleksid ainult tüdrukud, sest nüüd püüdis ta juba hoida ära üritusi, kus Ilsa võiks proovida kosjasobitajat mängida.