Читать книгу Vere sund онлайн

136 страница из 142

Kui Robin oli juba toast välja astumas, langes tema pilk raamatule „Paradise Parki deemon”, mille ta oli ostnud internetist, täpselt nagu ka Strike. Robini raamat oli pisut rohkem räsitud kui Strike’i oma ja selle kohalejõudmine oli võtnud kauem aega. Robin ei olnud seda veel eriti lugenud – osalt sellepärast, et tavaliselt oli ta õhtuti nii väsinud, et jõudis ainult voodisse variseda, osalt aga sellepärast, et see osa, mida ta oli lugenud, tõi jälle kergelt esile psühholoogilised sümptomid, mida ta oli kandnud endaga kaasas sellest ajast peale, kui tema käsivars ühel pimedal õhtul lõhki lõigati. Täna aga pistis ta raamatu kotti, et seda metroos lugeda.

Kui Robin metroojaama poole sammus, tuli emalt sõnum, kus talle sooviti ilusat sünnipäeva ja öeldi, et ta vaataks oma meili. Seda Robin ka tegi ja nägi, et vanemad on saatnud talle saja viiekümne naelase Selfridge’i kaubamaja kinkekaardi. See kingitus oli ülimalt teretulnud, sest pärast juristiarvete, üüri ja teiste elamiskulude maksmist ei jäänud Robinil selle jaoks, mida võiks nimetada endale millegi hea lubamiseks, enam sisuliselt mitte midagi üle.