Читать книгу Mõrv päikese all онлайн

13 страница из 29

„Oo, siin sa oledki!” hüüdis Grace. „Kartsin, et sa ei jõuagi, sest seal on ju selline järjekord.”

„Tõesti või?” imestas James.

Ta mõtles kiindunud lojaalsusega kollasele raamatule. „Tugev isiksus oskab olla diskreetne.” Hetkeks taastus ta tuju. Ta suutis meeldiva tooniga, aga kindlalt öelda Claud Sopworthile, kes õpetas Grace’ile kätetehnikat:

„Ei-ei, mees, sa ei tee õigesti. Ma näitan talle ise.”

Ja nii enesekindel oli ta hääletoon, et Claud tõmbus hämmeldunult tagasi. Kahju oli vaid sellest, et ta sai võidutseda lühikest aega. Meie Inglise vete temperatuur ei ole selline, et meelitaks suplejaid pikemaks ajaks sisse jääma. Grace’il ja Sopworthi tüdrukutel oli lõuaots juba sinine ja hambad plagisesid. Nad jooksid kaldale ja James pidi jälle üksi tagasi Mon Desiri suunas minema. Kui ta seal end jõuliste liigutustega kuivaks nühkis ja särgi üle pea libistas, oli ta enesega väga rahul. Ta tundis, et oli tõesti ilmutanud end dünaamilise isiksusena.

Kuid äkki ta tardus, hirmust halvatud. Väljast kostsid tüdrukute hääled – üsna erinevad Grace’i ja tema sõprade kilkeist. Hetk hiljem taipas ta tõde: saabusid Mon Desiri õiged omanikud. Võimalik, et kui James olnuks täiesti riides, oleks ta nende saabumist oodanud väärikalt ja püüdnud asja selgitada. Aga praeguses olukorras sattus ta paanikasse. Mon Desiri aknad olid varjatud tumeroheliste kardinatega. James viskus ukse juurde ja hoidis uksenuppu meeleheitlikus haardes. Väljaspool püüdsid käed seda lahti saada, kuid tulemusteta.