Читать книгу Mõrv päikese all онлайн
18 страница из 29
„Kas ma võin teile veel midagi tuua, sir?”
See oli jälle ettekandja. Tema pilk oli rõhutatult suunatud puutumata raguule. James toppis kiirustades natuke taldrikult suhu ja küsis arve. Saanud selle, maksis ta ära ja väljus. Kui ta seal seisatas, suutmata midagi otsustada, jäi talle silma üks müürileht. Naaberlinnal Harchesteril oli oma õhtuleht ja selle pealkirjade loetelu James nüüd uuriski. Anti teada sensatsioonilisest juhtumist: „VARASTATI RADŽA SMARAGD”. „Mu jumal,” ümises James jõuetult ja toetus kuulutustulba najale. Ennast veidi kogunud, õngitses ta taskust pennise mündi ja ostis ajalehe. Otsitava leidmisega ei läinud kaua. Kohalikke sensatsioonilisi uudiseid oli vähe ja üldse oli neid haruharva. Nüüd ehtisid suured pealkirjad esilehekülge. „Sensatsiooniline murdvargus Sir Edward Campioni elukohas. Rööviti kuulus ajaloolise väärtusega smaragd. Maraputna radža kohutav kaotus.” Fakte anti vähe ja need ei öelnud palju. Sir Edward Campion oli eelmisel õhtul võõrustanud mitut sõpra. Soovides näidata ühele kohalviibinud daamile smaragdi, oli radža läinud seda tooma ja avastanud, et vääriskivi on kadunud. Kutsuti politsei. Siiani ei olnud mingeid uusi asitõendeid juhtunu kohta saadud. James lasi lehel maha kukkuda. Talle ei olnud endiselt selge, kuidas oli smaragd sattunud mingis supelmajas rippuvate vanade flanellpükste taskusse, aga ta veendus iga minutiga järjest rohkem, et politsei peaks tema lugu kahtlaseks. Pagan võtku … mida tuleks teha? Siin ta nüüd oli Kimpton-on-Sea peatänaval, taskus täiesti arusaamatul kombel varastatud saak, mille väärtuseks oli ilmselt tohutu summa raha. Samal ajal olid kõik piirkonna politseijõud tegevuses sellesama röövsaagi otsimisega. Ta leidis, et nüüd tuli tal teha valik kahe tee vahel. Tee number üks: minna otse politseijaoskonda ja rääkida oma lugu ära, kuid tuleb kohe tunnistada, et seda kartis James paaniliselt. Tee number kaks: püüda mingil viisil smaragdist lahti saada. Korraks tuli talle pähe hea idee: ta teeb kivikesest kena väikese paki ja saadab selle postiga radžale. Siis raputas ta pead, sest niisuguse asja kohta oli ta lugenud liiga palju kriminaalromaane. Ta teadis, kuidas sel puhul ülivõimsad salapolitseinikud haaravad suurendusklaasi ja kõikvõimalike muude patenteeritud vahendite järele. Iga detektiiv, kes oma palka väärt on, hakkab tegelema Jamesi pakikesega ja poole tunni pärast või umbes nii on ta kindlaks teinud saatja elukutse, harjumused ja välimuse. Ja siis on vaid tundide küsimus, kuni tema jäljed leitakse.