Читать книгу Kus lendab part онлайн
6 страница из 19
„Ei ole juudi nimi. Eesti nimi on!” libises mul hädiselt üle huulte.
„Mis jutt see on! Samuel on puhas juudi nimi. Ainult Aabram on veel puhtam juudi nimi!”
Seisin mehe ees nagu valetamiselt tabatud koolipoiss ega osanud enam midagi kosta. Seesugune oligi mu esimene kohtumine vaneminspektor Mart Sapistega ning juba sama päeva õhtul sain teada, et temast saab mu otsene ülemus.
MÜTS
Sapiste oli sedasorti boss, et kui ta midagi ütles, siis nii pidi see ka olema. Isegi siis, kui see, mida ta ütles, osutus valeks, nagu seda üsna tihti juhtus. Eksimusi ta ei tunnistanud, sest alati oli süüdi keegi teine või oli temast valesti aru saadud. Ennast kaitstes võis ta rääkida musta valgeks ning seejärel valge veel valgemaks ning kui keegi üritas tema tõde ümber lükata, siis võitles ta raevukalt, kuni vastane lõpuks alla andis. Tema isiku kohta levisid kummalised legendid, millest kõige röögatum oli kuuldus, et politseisse sai ta tööle pärast seda, kui oli politseidirektori Moskva stripiklubis pokkeris paljaks mänginud ning lubanud kaotatud raha tagasi anda, kui pääseb tööle detektiivina, mis olevat tema suur unistus alates sellest ajast, kui ta nägi Lenfilmis vändatud „Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklusi”. Ma ei julge pead anda, et see ka täpselt nii oli, aga fakt on see, et kui Sapiste sai 65, siis saabus teda õnnitlema peadirektor isiklikult, näpus tort, lilled ja hõbedane aumärk. Kui iga teise töötaja puhul oleks seesugune visiit tähistanud staažika politseiametniku siirdumist pensionile, ülendati Mart Sapiste hoopis vaneminspektoriks, mis pälvis osakonnas üleüldist imestust.