Читать книгу Kus lendab part онлайн

3 страница из 19

Kuulanud mu mure ära, lausus mitmes ministeeriumis töötanud, kuid nüüd pensionipõlve pidav Pikk Hermann asjatundlikult: „Eurorahade juurde pääsemisest ära hakka isegi unistama – sealsed joped on vedanud oma äri ümber korraliku kaitseliini, millest sinusugune vennike läbi ei murra. Vaata parem politseisse, seal on kogu aeg kaadrist puudus ning minu teada on liiklusinspektoritel päris hea elu. Mõõdad tee ääres kiirust ja täidad riigi rahakotti ning kui nutikas oled, siis salamahti ka enda oma!”

Pika Hermanni jutt tundus loogiline, seda enam, et tema arvates oleks mu turvamehekarjäärist politseisse kandideerides kõva abi.

„Mis abi see ikka on, ma ei saa ju püstolist elevandilegi pihta!” üritasin vastu vaielda, aga Hermann ütles, et tänastest pollaritest ei oska keegi lasta ning sellest täitsa piisab, kui sa suudad end põõsaks maskeerida ja inimestele trahvi teha.

Julgustatuna seesugustest teadmistest andsingi politseisse avalduse sisse ja teatasin, et tahan saada liikluspolitseinikuks, aga pärast kõikvõimalikke ülekuulamisi ja teste öeldi, et liikluspolitseis kohti pole ning mul on valida kas kriminaalpolitsei või piirivalve. Ma ei hakanud pikalt kaaluma ja valisin kriminaalpolitsei, sest mida sa sellest piirist ikka valvad, kui teadjamad mehed arvavad, et see on üldse vale koha peal. Pealegi ei viitsi ma lõdiseda õues vihma käes selle nimel, et nabida kinni järjekordne külamees, kellel on autos kaks pudelit viina ja viis pakki suitsu üle normi.