Читать книгу Kus lendab part онлайн

12 страница из 19

Nii saigi nimeprobleem minu jaoks lõplikult lahendatud, kusjuures ma olin ise tulemusega rahul, sest Boss oli palju suupärasem kui „härra vaneminspektor” ning Pardikesest polnud mul lihtsalt pääsu.

Nii nagu ikka uuel töökohal, üritasin ma esialgu uuele ülemusele kõigiti meelepärane olla. Kerge see ei olnud, sest Bossi tuju kiikus nagu tuulelipp Raekoja tornis. Hommikuti oli ta reeglina tõre, aga päeva peale hakkas tusatuju pikapeale lahtuma, mille kohta arvas üks mu kolleeg, et ju hakkab vanamehel naise hommikune näägutamine tasapisi meelest minema.

Naist ennast ma polnud näinud, aga tema kohta räägiti, et tegemist on upsaka usuõest holalauljaga, kelle lõõritamisest Sapiste ise vist lugu ei pidanud. Igatahes jutustas juhtivinspektor Palm mulle kord nelja silma all, kuidas ta oli Bossil külas käinud ja too oli pudelit lauale tõstes öelnud, et tark on end enne vinti võtta, kui ta naine koju jõuab ja laulma hakkab. Mind polnud Sapiste enda juurde koju kutsunud ja ega ma seda põdenud, sest minu kogemused kinnitasid, et ülemusega polegi kasulik liiga lähedasi suhteid luua. Muidu hakkab ta sind kamandama nagu oma pereliiget, et mine too seda ja hangi toda, tule aita peenramaa üles kaevata ning mida kõike veel. Kusjuures tihti tuleb sul see lõbu veel ka endal kinni maksta, sest sa lihtsalt ei julge hakata ostu eest tšekki esitama ning loodad, et küllap see klaaritakse millalgi ära. Nii sa jäädki seda korda hardalt ootama, kuni lõpuks on piinlik vana asja meelde tuletada.