Читать книгу Kus lendab part онлайн

10 страница из 19

Kõige hullem hetk oli muidugi see, kui raadiost kõlaski „Pardike ja mooniõis”, sest siis läks Sapiste mossis nägu hetkega naerule.

„Noh, Pardike, hakkame laulma!” kamandas ta ning siis pidin ma talle kaasa üürgama, ehkki ma pole miski laulumees ja seepärast pole mul ka ühegi laulu sõnad peas. Isegi hümnist on mul meeles vaid esimene salm ning edasi liigutan tavaliselt vaid suud, üritades laulda neid üksikuid sõnu, mis mulle tuttavad ette tulevad. Seetõttu laulsin ma aastaid kolmanda salmi alguses „Su üle humal valvaku”, enne kui mulle pisteti ühe ürituse ajal pihku laululeht, kust ma avastasin üllatusena, et tegelikult oli too valvur hoopis jumal.

Kuid lisaks kindlapiirilisele muusikamaitsele olid Sapistel veel mõned eripärad, mida oli kasulik nii teada kui ka arvestada. Kohvi sisse pani ta alati kolm lusikat suhkrut, hot dog’i tellides ei lasknud ta viinerite vahele kunagi majoneesi ning alkoholist tarbis mu ülemus vaid viina ja õlut, kuid mitte kunagi segamini.

Ükskord, kui me olime väljasõidul Paides, kus üks kohalik indie-bändi kitarrist oli tüsedalt Türi folklauljalt nuga saanud, jutustas Sapiste mulle õhtul restoranis, kuidas tema isa oli talle üheksanda klassi lõpetamise puhul kinkinud pudeli viina ja kasti õlut ning lausunud juurde õpetussõnad: „Vaata, poiss! Kui sa ei taha oma tulevases elus õudset pohmakat, siis tuleb sul õhtu hakul ära otsustada, kas sa jood ainult viina või ainult õlut, ning ükskõik mis hiljem ka ei juhtu, tuleb alati jääda valitud plaani juurde.”