Читать книгу Kus lendab part онлайн
8 страница из 19
Kõige kummalisem asi tolle mütsivärgi juures oli aga see, et sõltumata olukorrast ei võtnud Sapiste kunagi mütsi peast. Ta istus oma nokatsiga nii peadirektori juures nõupidamisel kui ka sööklas lõunat süües ning isegi siis, kui jalgpallistaadionil mängiti riigihümni, seisis tema rahulikult, müts peas, ja tegi näo, et ta ei taipa üldse, miks ülejäänud inimesed on pea paljastanud.
Mõistagi üritasid Sapiste kolleegid mõistatada, mis värk selle mütsiga on, kusjuures välja pakuti imelisi versioone alates sellest, et tal on peas koledad haavad nagu kadunud Niki Laudal või tal on suur kasvaja. Naljamehed ütlesid, et bossil on peas suur auk, mille kaudu ta aju on välja võetud, aga ma ise pakkusin, et äkki tal on lihtsalt kiilaspea, sest teinekord on inimesed selliste asjade tõttu haiglaselt häbelikud. Mul endal oli meeles ammuses noorpõlves aset leidnud juhtum, kus mu toonane sümpaatia keeldus seljast võtmast rinnahoidjat, ükskõik kui palju ma teda ka keelitasin. Küll ma siis pusisin ja anusin, kuna iga koolipoiss teab, et kui sa tüdrukul tisse paljaks ei saa, jääb ihaldatud eesmärk saavutamata, sest trussikute kallale lastakse sind alles siis, kui kõik teised kantsid on vallutatud. Alles aastaid hiljem, kui me juhuslikult kohvikus kokku põrkasime, tunnistas ta üles, et häbenes toona oma pisikesi rindu, mille peale ma tol ajal muidugi ei tulnud, seda enam, et minu pilgu läbi need nii väga pisikesed polnudki. Tänu seesugusele elukogemusele jõudsingi ma oma juurdluse lõpuks mõttele, et ka Sapiste mütsimüsteeriumi taga võis olla mõni samasugune veider hirm.