Читать книгу Minu lugu. Petter Northug онлайн

2 страница из 23

Otsisin taskust võtme, avasin ukse ja suundusin vannituppa, keerasin lahti sooja vee ja lasin sel joosta, hoides oma käsi veejoa all.

Olin end kindlasti peeglist vaadanud. Ja seejärel olin voodisse pikali visanud.

Ma ei tea, mida ma mõtlesin. Sest ma ei mäleta sellest mitte midagi. Kuid ma tean siiski, et see juhtus, sest mõni aeg hiljem olid nad jäljekoeraga mu majani jõudnud. Nad murdsid ukse maha, tulid sisse ja leidsid mu.

Mäletan juhtunust vaid väikesi katkendlikke sähvatusi. Et kaks politseiniku äratavad mind. Et nad viivad mu majast välja. Istun politseiauto tagaistmel. Taevas on läinud heledamaks. Me jõuame valvearsti juurde. Nad vaatavad mu läbi. Nad paluvad mul seista silmad kinni ühel jalal. Nad võtavad vereproove. Istun jälle politseiauto tagaistmel. Sealt edasi on kõik kadunud ja järgmisena mäletan, et ärkasin kainestuskambris, süda rinnus tagumas, ja mäletan tunnet, mis mind valdas, kui mõistsin, et kõik on läbi.

ESIMENE OSA

TEMA KÄED on minu lapsepõlve üks eredaimaid mälestusi. Tal olid tugevad jämedad sõrmed. Oli näha, et need käed olid rasket tööd teinud. Üks sõrm oli teistest veidi lühem. Sellega oli juhtunud õnnetus. Puid lõhkudes. Selg oli tal kogu elu talus töötamisest kange ja kõver. Ta oli teinud metsatööd, kuni ta enam ei jaksanud. Tema nägu oli karm. Nagu mõnel sõdalasel.