Читать книгу Minu lugu. Petter Northug онлайн

5 страница из 23

Mul oli üks vana Casio firma kell, millega mõõtsin jooksuringide aegu. Kui olümpiamängud olid läbi, kirjutasin ajad väikesesse märkmikusse üles. Kaks päeva hiljem olid uued meistrivõistlused ja siis pidid vanad rekordid löödud saama.

Talvel ehitasin õuele ühe künka otsa suusahüppemäe. Seal võisin olla kogu päeva ja kui pimedaks läks, riputasin maja seinale töölambi, nii sain selle valguses edasi hüpata.

Me olime täiesti eraldatud kõigest, mis toimus meist vaid paaritunnise autosõidu kaugusel. Mul polnud õrna aimugi, millega tegeldi Steinkjeris, veel vähem, mis toimus Trondheimis.

Mõned aastad hiljem kolis üks perekond alla fjordi ääres olevasse majja ja neil oli poeg, kes oli minust paar aastat vanem. Ta ei olnud küll spordist eriti huvitatud, aga ma olin ikkagi rõõmus, et mul oli keegi, kellega koos mängida. Kuid mõne aasta pärast otsustasid nad mujale kolida.

Aga Vana oli alati olemas.

Igal hommikul lipsasin aknast välja ja jooksin vanade majja, kus sõime hommikust ja arutasime, mida võiksime sel päeval korda saata.