Читать книгу Minu lugu. Petter Northug онлайн

7 страница из 23

Mul oli üks raamat kõikvõimalike spordiürituste kalendriga ja ma lunisin ema ja isa käest alati luba minna. Ma tahtsin kõike proovida. Ükskord saime laenuks oda ja nii sain osaleda odaviskevõistlustel. Teine kord kauplesin end Bergenisse triatlonile. Iga kord, kui ema pidi minema Steinkjeri, läksin ma kaasa tingimusel, et peatume kergejõustikustaadionil. Isegi siis, kui nägin televiisorist Bjørn Dæhliet, Thomas Alsgaardi või teisi suusatajaid, ei suutnud ma vaikselt istuda rohkem kui mõne minuti, vaid pidin ka välja saama, suusad jalga panema ja sõitma. Unistasin saada suusatajaks, aga ei uskunud, et see mul kunagi õnnestub.

Ma ei tea, miks võitmine minu jaoks nii tähtis oli. Võib-olla sellepärast, et ma ei olnud seda kunagi kogenud.

Tahtsin teada saada, mis tunne see on. Aga seda ei juhtunud niipea.

Ükskõik kui paljudel võistlustel ma ka ei osalenud, ma ei võitnud kordagi.

Mõtlesin selle peale oma kodutalus ärgates, Vana ja Vanakese juures juustuga võileibu süües, lehmi ajades ja talus hommikusi toimetusi tehes. Mõtlesin selle peale koolibussile minnes, mõtlesin teel kooli ja isegi koolitunnis istudes.