Читать книгу Minu lugu. Petter Northug онлайн

6 страница из 23

Vana kuulus sellesse põlvkonda, kes viibis palju looduses, seega tegime meie enamasti sedasama. Tal oli kombeks mind marjule kaasa võtta. Teinekord me aga lihtsalt kõndisime, tihti täielikus vaikuses. Vana ei rääkinud eriti palju.

Me võisime olla tundide viisi metsas ja minu jaoks piisas sellest, kui sain temaga lihtsalt koos olla. Selle põlvkonna inimesed olid kuidagi rahul asjadega nii, nagu need olid. Meil ei olnud sõnu vaja.

Ma õppisin palju juba ainuüksi temaga koos olemisest. Ta näitas mulle kogu aeg midagi: kuidas korjata pohli ja murakaid või kuidas siduda lanti õngenööri külge ja kala rookida, kui olime selle välja tõmmanud.

Kevaditi sõitsime Vanaga Venneshamni telkimisplatsil oleva poe juurde, kus seisis meie paat. Meil oli lahtine paat, millel oli üheksahobujõuline mootor, ja meil oli oma kindel koht, kus me mootori välja lülitasime ja õnged vette heitsime.

Meie kaks olime alati koos. Tema, vana ja küürus, ja mina.

Me olime parimad sõbrad.

Mul oli ükskõik, millisel alal ma võistlesin, oluline oli võistelda. Ma tegin kergejõustikku, jooksin 800, 1500 ja 3000 meetrit. Ma hüppasin kõrgust. Mängisin jalgpalli. Suusatasin. Rullsuusatasin. Tegin kahevõistlust. Suusahüppeid. Alustasin ka laskesuusatamisega.