Читать книгу Hingemurdja онлайн

2 страница из 18

Ja siis ühel hetkel, kui naine uskus end juba tundvat kõrbenud liha lõhna, muutus kõik selgeks. Rõske külm kelder, kuhu ta oli tiritud, võbisev halogeenlamp pea kohal, piinapink ja see metalne laud haihtusid kuhugi – alles jäi vaid must olematus.

Jumalale tänu, mõtles naine, üksnes unenägu, ja ta lõi silmad lahti. Ega saanud mitte midagi aru.

Luupainaja, mille vangis ta just praegu oli olnud, polnud veel sugugi kaotanud oma kuju, oli seda vaid muutnud.

Kus ma üldse olen?

Sisustuse järgi otsustades võis see olla mõne allakäinud hotelli numbrituba. Vanadusest kägiseva topeltvoodi plekiline päevatekk oli sama räpane ja põletusaukudega üle külvatud nagu rohekaspruun vaipkategi. Asjaolu, et ta tundis oma jalgade all vaiba karedat kudet, sundis teda veel kramplikumalt ebamugavast puittoolist kinni hoidma.

Ma olen paljajalu. Miks mul midagi jalas ei ole? Ja miks ma istun mingi tagahoovi võõrastemajas ning jõllitan mustvalge teleri lumetuisku meenutavat testpilti?

Küsimused paukusid nagu piljardikuulid naise koljulae mängulaual. Järsku võpatas naine, nagu oleks keegi teda löönud. Ja siis vaatas ta lärmi allika poole. Toaukse suunas. Uks vankus korraks, siis veel korra ja lendas lõpuks lahti. Sisse tormasid kaks politseinikku. Mõlemad mehed olid vormis, mõlemad relvastatud, niipalju sai naine siiski aru. Algul sihtisid nad naise ülakeha suunas, kuid siis langetasid aegamööda relvad ja pingestatud närvilisus nende nägudel muutus kohutavaks kohkumuseks.