Читать книгу Hingemurdja онлайн

7 страница из 18

Või siis eksin ma jälle? Appi. Aidake mind! Ma ei suuda enam millelgi vahet teha. Mis on reaalne? Mis mitte?

Ja kõik oli uuesti nii nagu enne. Rõske kelder, metalne laud, günekoloogiline tool, millel ta kinniseotult lamas. Alasti. Nii alasti, et ta tundis tolle hullumeelse hingeõhku oma jalge vahel. Too puhus naise peale. Just sinna, kus naine oli kõige tundlikum. Siis kerkis too armiline nägu naise silmade ette ja huulteta suu lausus:

„Märkisin veel kord vaid selle koha ära. Nüüd võib alustada.“ Ja ta võttis kätte jootekolvi.

Täna kell 10.14 – väga palju hiljem, palju aastaid pärast hirmu

„Ja nüüd, mu daamid ja härrad, mida ütlete te selle sissejuhatuse kohta? Naine ärkab luupainajast ja langeb järgmisse. Kas pole huvitav?“ Professor tõusis pika tammepuust laua tagant ja nägi oma tudengite muserdatud nägusid.

Alles nüüd märkas professor, et tema kuulajad olid täna hommikul näinud riiete valimisega palju enam vaeva kui tema. Tema oli, nagu alati, haaranud riidekapist pimesi esimese ettejuhtunud kortsunud ülikonna. Riietepoe müüja oli ta kord ära rääkinud tegema andestamatult kõrge hinnaga ostu, kuna see tume kaherealine harmoneeruvat nii silmatorkavalt hästi tema musta värvi juustega, mida ta omal ajal postpuberteetse mässumeelsuse naeruväärses puhangus veel veidi pikemana kandnud oli.