Читать книгу Hingemurdja онлайн

3 страница из 18

„Pagana pihta! Mis siin on toimunud?“ kuulis naine küsivat väiksemat meest, kes oli uksest esimesena sisse tormanud.

„Sanitari,“ möirgas teine, „arsti, me vajame otsekohe abi!“

Jumal tänatud, mõtles naine juba teist korda nende väheste sekundite jooksul. Hirmu tõttu sai ta vaevu hingata, kogu keha tegi talle valu ning ta haises rooja ja uriini järele. Kõik see ja fakt, et ta üldse ei teadnud, kuidas oli siia sattunud, ajas lausa hulluks, aga nüüd seisid tema ees kaks politseinikku ja tahtsid kutsuda arstiabi. Ega see hea ei olnud, aga siiski oluliselt parem kui too hull jootekolviga.

Ei läinud kuigi kaua, kuni tuppa tormas kõrvarõngaga kiilaspäine kiirabiarst ja põlvitas naise kõrvale maha. Ilmselt olid operatiivjõud juba päästeautoga kohale saabunud. Ega seegi olnud mingi hea märk.

„Kas te kuulete mind?“

„Jah …“ vastas naine arstile, kelle silme ümber olevad ringid nägid välja nii, nagu olnuksid need igaveseks ajaks mehe näole tätoveeritud.

„Näib, et ta ei saa minust aru.“

„Saan, saan.“ Naine tahtis tõsta oma kätt, kuid musklid ei kuulanud sõna.