Читать книгу Hingemurdja онлайн

4 страница из 18

„Mis teie nimi on?“ Arst võttis särgi rinnataskust pastakasarnase taskulambi ja valgustas sellega naise silmi.

„Vanessa,“ kähistas naine kuidagimoodi ja lisas: „Vanessa Strassmann.“

„On ta üldse elus?“ kuulis naine üht politseinikest tagantpoolt küsivat.

„Pagan küll, tema pupillid reageerivad valgusele suurivaevu. Kuid näib, et ta meid ei kuule ega näe. Ta on katatooniline või isegi koomas.“

„Aga see on ju jama,“ lausa karjus Vanessa nüüd ja tahtis püsti tõusta, kuid ei suutnud liigutada isegi kätt.

Mis siin ometigi toimub?

Ta kordas oma mõtet valjusti ja nägi vaeva, et rääkida nii selgelt kui vähegi võimalik. Paistis, et mitte keegi ei tahtnud teda kuulata. Selle asemel pöördusid nad temast ära ja rääkisid kellegagi, keda naine ei olnud seni veel näinud.

„Ja kui kaua, ütlete, pole ta sellest toast enam väljunud?“

Kiirabiarsti pea takistas naisel nägemast ukseava. Sealt tuli kellegi noore naise hääl:

„Kindlasti juba kolm päeva. Võib-olla ka kauem. Juba siis, kui ta end sisse registreeris, mõtlesin ma, et temaga on midagi korrast ära. Aga ta ütles, et ei taha, et teda segatakse.“