Читать книгу Hingemurdja онлайн

6 страница из 18

Taeva pärast. Fakt, et arst ilma suurema vaevata oli teksti ette lugenud, tegi naisele selgeks kogu teda vallanud luupainaja ulatuse. Mingil põhjusel oli tal kaduma läinud igasugune suhtlemisvõime. Vanessa ei suutnud sel silmapilgul ei rääkida ega lugeda ja ta aimas, et on minetanud isegi kirjutamisoskuse.

Arst valgustas uuesti tema pupille ja korraga näisid olevat tuimastatud naise viimasedki meeled: ta ei tundnud enam oma keha lõhna ega vaipa oma paljaste jalgade all, märkas vaid, kuidas hirm temas üha suurenes ja häälte virvarr tema ümber aina vaiksemaks jäi. Sest vaevu sai arst selle lühikese lause sedelilt ette loetud, kui nähtamatu jõud võttis naise uuesti oma võimusesse.

„Seda ostetakse vaid selleks, et see kohe jälle ära visata.“

Mingi võim sirutas naise järele välja oma külma käe ja tõmbas ta sealt eemale. Tagasi kohta, mida naine ei tahtnud enam ealeski näha ja kust oli lahkunud alles hiljuti.

See ei olnud mingi unenägu. Või ikkagi oli?

Ta üritas kuidagi arstile märku anda. Kui tolle kontuurid pikkamisi lahustusid, hakkas ta asjast aru saama ja teda haaras kohutav õud. Tõepoolest ei oldud teda üldse kuuldud. Ei arst, ei naine ega ka politseinikud olnud saanud temaga rääkida. Sest tema ei olnud mitte kunagi ärganud selles võõrastemajas. Vastupidi. Kui halogeenlamp hakkas tema pea kohal uuesti võbisema, teadis ta, et kaotas teadvuse, kui piinamine algas. Mitte too hullumeelne ei olnud unenägu, vaid hoopis hotellituba, mis nüüd õudse reaalsuse eest põgenes.