Читать книгу Jookse või sure онлайн

15 страница из 31

„Mehed …“ pomiseb Eleanor. „Too siis Karen ruttu koju, eks. Tegelikult ei peaks ta oma seisukorras üldse niimoodi ringi jooksma. Ei saa aru, kuidas ta jaksab. Kui mina last ootasin, ei olnud juttugi …“

Leo Friis tõmbab jaki selga.

„Ma heidan ta õlale ja lohistan koju nagu lastud metskitse. Ärge nüüd surnuks rassige. Mõelge, et te olete vanad.“

Stuudiost ei jõua ma mitte mingil juhul läbi, mõtleb ta kakskümmend minutit hiljem autoaknast välja vaadates. Ta on rannikutee just selja taha jätnud ja heidab pilgu nüüd tee poole, mis lookleb Dunkeri keskuse suunas. See on autodest must. Autodest, mis seisavad pealtnäha täiesti paigal.

Silmi teelt pööramata sirutab ta käe välja ja lülitab raadio tööle. Muidugi on sellisel päeval ummikud. Pean helistama ja ütlema, et hilinen.

Kuid raadios ei räägi sugugi tavaline kuiv stuudioreporter pealinna liiklusolukorrast. Tema asemel täidab autosalongi erutatud hääl.

„Ma asun praegu niisiis otse sadamapiirkonna kõrval, sinna on inimesed kogunenud pidutsema, mitte ainult …“