Читать книгу Jookse või sure онлайн

18 страница из 31

Seekord lähedale. Kareni taga madalas kivimüüris käib pauk ja ta roomab vaistlikult eemale. Hingeldades vingerdab ta selg ees minema, heidab ümberkukkunud laua taha nii madalale kui võimalik, tunneb, kuidas kõht raskelt kruusale toetub, ning paneb mõlemad käsivarred ümber selle, perspektiivitus katses kaitsta. Taipab, et peab ära minema; kuul tungiks läbi lauaplaadi, pilbastaks selle hõredad lauad.

Müür. Selle taha peab pääsema.

Ei söanda liigutada. Veel üks lask, millele järgnevad karjed teiselt poolt sadamaväljakut, seekord restorani sissepääsu juurest.

Peab. Kohe.

Karen Eiken Hornby tunneb kõhu raskust, seda, kuidas kõht veab teda allapoole, aga ei tunne, et põlved ja peopesad lähevad marraskile, kui ta roomab võimalikult kiiresti avause poole, mis viib müüri taha. Kuuleb iseennast midagi karjumas.

Veel üks lask samal hetkel, kui ta jõuab avauseni ja roomab teisele poole. Veri mühab, pulss peksab kaelas ja ta lamab liikumatult madala kivimüüri varjus.

Tekib kummaline vaikus. Ei mingeid karjeid, laske, ainult tema enda südamelöögid.