Читать книгу Jookse või sure онлайн

19 страница из 31

Ja muusika.

Alles nüüd, müüri varjus, annab hirm ruumi ka sellele, mida ta on registreerinud.

Poolautomaat, mõtleb ta. Summutiga. Lasud pole mitte mingi elevil vabajahimehe omad. Kes iganes praegu laseb, on sihikule võtnud midagi hoopis muud kui neljajalgsed metsloomad.

Ja see, kes iganes need lasud tegi, paistab olevat lõpetanud sama ootamatult, kui alustas.

Kümme sekundit, üksteist. Kaksteist. Ei midagi.

Kakskümmend sekundit, pool minutit.

Ta kobab jakitaskut ja vannub, mobiil on käekotis, mis on endiselt laua ääres. Ta pöörab end kohmakalt ringi ja jääb müüri avause juurde poolküljetsi lebama. Hingab raskelt. Heidab ettevaatliku pilgu restorani poole.

Uste taga näeb ta kohkunud, kaameid nägusid, kaitsvaid käsi laste õlgade ümber, pärani suudele surutud mobiiltelefone. Sama asi teisel pool suurt kruusaplatsi, paadikuuride juures restoranirea vastas.

Mõned pealtnäha elutud kehad. Neli? Viis? Rohkem? Siis liigutus. Käsi, mis ühe keha kõrval vaevaliselt tõuseb. Keegi üritab abi järele viibata. Siis langeb see tagasi maapinnale ja kõik jääb taas liikumatuks. Sadamaväljak, mis oli kõigest mõne minuti eest rahvast täis, on õõvastavalt tühi. Otsekui oleks torm üle käinud, toole ja laudu ümber ajanud ning kõik elava kaasa tõmmanud.