Читать книгу Jookse või sure онлайн
22 страница из 31
„Anna minu kätte,“ möirgab Karen. „Ma olen politseist.“
4
Kell on 15.08, kui Dunkeris politsei juhtimiskeskuses korrapidaja tardub, kohvitass poolel teel suu juurde. Seejärel tõuseb ta aeglaselt püsti ja pöörab ringi.
Algul ühe, seejärel kahe telefonioperaatori hääletoon saadab selgeid signaale mööda Karsten Utklevi selgroogu ja toob eksimatult kohale teadmise: midagi kuradi tõsist on juhtunud. Midagi sellist, mida ta pole veel iial kogenud ja millele mõeldes on ta salamisi kartnud, et ei suuda säärast asja hallata ning – võib-olla ennekõike just sel põhjusel – lootnud, et ei pea seda iial üle elamagi.
Samal hetkel kui ta pilk kohtub keskuse kõige noorema telefonioperaatori omaga, kuuleb ta toda ütlemas just neid sõnu, mida ta ei taha kuulda.
„Keegi tulistab all sadamas inimesi,“ ütleb Ingunn Lake pinges häälega. „Mitmed pidavat olema vigastatud, võib-olla surnud.“
Hiljem jääb Karsten Utklevil üle nentida, et ta tegi kõik, nagu peab. Kõik, mida ta sai teha kohaliku politsei piiratud ressurssidega. Erisündmuse häire, patrullide saatmine kohapeale ja eriüksuse aktiveerimine. Lisajõudu see küll ei tähendanud, sest Doggerlandi politsei eriüksus koosneb üheksakümne viie protsendi ulatuses tavalistest patrullpolitseinikest, kellel on mõningane eriharidus ja erivarustus. Varustus, mis tuleb kõigepealt politseimajast kaasa võtta.