Читать книгу Vere sund онлайн

122 страница из 142

„Ta oli kõhn, ilutu väike naine, riides nagu lipakas,” jutustas ta. „Ta ei näinud välja selline nagu teiste poiste emad. Oli aru saada, et ta pole väärikas inimene. Ma ei tahtnud, et teised lapsed näeksid, kui ma temaga räägin. Ta ütles, et on minu ema, ja mina ütlesin, et see pole tõsi, aga tegelikult ma teadsin, et on. Ma jooksin tema juurest minema.”

„Ta ei tahtnud minuga mingit tegemist teha,” ütles Agnes. „Pärast seda andsin ma alla. Ma ei tahtnud koju tagasi minna, kui Awdry seal oli. Vähemalt käis Dennis koolis. Paistis, et ta on puhas…

Ma mõtlesin ikka tema peale, et kuidas tal läheb ja niimoodi,” ütles Agnes. „Muidugi mõtled. Laps tuleb ju sinu seest. Mehed ei saa aru, mis tunne see on. Jah, ma mõtlesin, aga kui Bert postiteenistuses tööd sai, kolisin ma põhja ega läinud enam tagasi Londonisse, isegi mitte siis, kui ema suri, sest Awdry oli andnud teada, et kui ma peaksin välja ilmuma, läheb ta pööraseks.”

Kui ma Agnesele ütlesin, et olin Dennisega kohtunud kõigest nädal enne seda, kui tema juurde Romfordi tulin, huvitas teda ainult üks asi.