Читать книгу Vere sund онлайн

127 страница из 142

Veendunud, et Bamborough on langenud nüüd juba Essexi Lihunikuks ristitud sarimõrtsuka ohvriks, asus Talbot…

Strike’i mobiil helises. Proovides lehekülge mitte käest lasta, kobas ta telefoni järele ja võttis kõne vastu, ilma et oleks helistaja nime vaadanud.

„Strike.”

„Tere, Bluey,” ütles naisehääl vaikselt.

Strike pani raamatu voodile, kaaned ülespoole. Järgnes vaikus, mille kestel ta kuulis Charlotte’i hingamist.

„Mida sa tahad?” küsis ta.

„Sinuga rääkida,” vastas Charlotte.

„Millest?”

„Ma ei tea,” ütles Charlotte pooleldi naerdes. „Vali sina.”

Strike tundis seda tuju. Charlotte oli jõudnud veinipudeliga poole peale või siis oli lasknud hea maitsta paaril viskil. Tema purjusolekus – isegi mitte purjusolekus, vaid alkoholist esile kutsutud leebumises – oli hetk, mil pinnale ilmus Charlotte, kes oli südantvõitev, lausa lõbus, kuid veel mitte võitlushimuline ega halemeelne. Kord, nende kihluse lõpu poole, kui Strike’i kaasasündinud ausus sundis teda fakte tunnistama ja endale raskeid küsimusi esitama, küsis ta endalt, kui realistlik või mõistlik on soovida, et sinu naine oleks kogu aeg pisut purjus.