Читать книгу Vere sund онлайн

27 страница из 142

Heledapäine naine ei ilmutanud mingit elevust väljavaate juures, et näeb Strike’i uuesti. Kui aga Anna hakkas oma käekotis sobrama, ütles ta: „Pole midagi, mul on kaart,” tõmbas tagataskust rahakoti ja ulatas Strike’ile visiitkaardi, millel oli nimi „Dr. Kim Sullivan, Briti Psühholoogide Ühingus registreeritud psühholoog” ja selle all aadress Falmouthis.

„Väga hea,” sõnas Strike ja pistis kaardi oma rahakotti. „Noh, eks näeme siis kõik homme.”

„Mul on tegelikult hommikul tööalane konverentskõne,” ütles Kim. „Ma vabanen kella kaheteistkümneks. Kas see on teie jaoks liiga hilja?”

Mõistaandmine oli selge – ilma minu juuresolekuta te Annaga ei räägi.

„Ei, see sobib väga hästi,” ütles Strike. „Näeme siis kell kaksteist.”

„Suur tänu!” ütles Anna.

Kim võttis Annal käest ja nad sammusid minema. Strike vaatas, kuidas nad tänavalambi alt läbi kõndisid ja siis jälle mere poole pöördusid. Noori purjutajaid vedav mootorpaat oli uuesti minema podistanud. Paat paistis juba tibatilluke, tohutu laht muutis selle kääbuslikuks, mootorimürin tuhmus ja muutus kaugeks üminaks.