Читать книгу Vere sund онлайн
29 страница из 142
3
Nüüd aga Britomartist tuleb kõnelda,
ta karmist seiklusist ja kummalistest juhtumustest.
Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”
Kui Robin Ellacotti päev oleks läinud nii, nagu kavandatud, oleks ta olnud praegu Earl’s Courti üürikorteris ilusti voodis, äsja vannist tulnud, pesu pestud, ja lugenud ühte uut romaani. Tema aga istus hoopis oma igivanas Land Roveris, külmetas puhtast kurnatusest, kuigi öö oli mahe, tal olid endiselt seljas riided, mille ta oli pannud selga hommikul kell pool viis, ja ta jälgis Torquay Pizza Expressi valgustatud akent. Tema nägu küljepeeglis oli kahvatu, sinised silmad punased ja punakasblondidele juustele, mis olid praegu peidetud musta kootud mütsi alla, oleks ära kulunud pesu.
Aeg-ajalt pistis Robin käe mandlikotti, mis lebas kõrvalistmel. Jälgimistööd tehes oli liigagi lihtne võtta omaks kiirtoidust ja šokolaadist koosnev söögisedel, pista puhtast igavusest midagi suhu sagedamini, kui vaja oleks. Robin üritas oma ebainimlikest tööaegadest hoolimata süüa tervislikult, kuid mandlid ei paistnud enam ammu isuäratavad ja Robin ei ihanud midagi rohkem kui tükikest pitsast, mida ülekaaluline paarike restoraniakna taga nautis. Ta tundis peaaegu selle maitset, kuigi õhk tema ümber oli meresoolast kirbe ja selle taustal oli tunda alalist vanade kummisaabaste ja märja koera lehka, millest Land Roveri iidsed istmekatted olid läbi imbunud.