Читать книгу Vere sund онлайн

23 страница из 142

„Vabandust?” ütles närviline naisehääl Strike’i selja tagant.

Strike teadis ümber pöördumatagi, et see on tumedapäine naine pubist. Tal oli Londoni kandi aktsent ja tema toonis oli täpselt see segu andekspalumisest ja elevusest, mida Strike kohtas tavaliselt nende juures, kes tahtsid rääkida tema detektiivitöö triumfidest.

„Jah?” küsis ta ja pöördus kõneleja poole.

Naise heledapäine sõbranna oli temaga kaasa tulnud – või siis on nad rohkem kui sõbrannad, mõtles Strike. Kahte naist, kes Strike’i hinnangul olid umbes neljakümnesed, tundus siduvat mingi määratlematu lähedus. Nad kandsid teksasid ja särke ja eriti just blondiini juures oli märgata pisut ilmast räsitud saledust, mis vihjas mägedes kõndimisele või rattasõidule nädalavahetustel. Ta oli naine, keda mõned nimetaksid „kenaks”, mis tähendab, et nende meelest on ta silmapaistmatu näoga. Kõrgete põsesarnade, prillide ja hobusesabasse tõmmatud juustega nägi ta välja ka range.

Tumedapäine naine oli kehalt kleenukesem. Tema suured silmad kumasid kahvatult pikerguses näos. Hämaruses oli tema juures tunda mingit ägedust, lausa fanatismi, nagu keskaegsete märtrite juures.