Читать книгу Vere sund онлайн

34 страница из 142

„Anna andeks,” ütles Robin, „liiklus oli õudne.”

Ta maksis Morrisele sularahas nende uuest seifist ja ütles reipalt, et peab koju minema, kuid mees kleepus tema külge nagu juustesse kinni jäänud näts ja jutustas talle pikalt-laialt oma eksnaise viimastest hilisõhtustest mobiilisõnumitest. Robin proovis ühendada viisakuse ja jaheduse, kuni tema vana laua peal helises telefon. Tavaliselt oleks ta lasknud kõnel kõneposti minna, aga praegu ihkas ta nii väga pääseda jutuajamisest Morrisega, et ütles:

„Ma pean vastu võtma, anna andeks. Kena õhtut,” ja võttis toru.

„Strike’i detektiivibüroo, Robin kuuleb.”

„Tere, Robin,” vastas pisut kähe naisehääl. „Kas boss on seal?”

Arvestades, et Robin oli rääkinud Charlotte Campbelliga ainult korra, kolm aastat tagasi, oli võib-olla üllatav, et ta teadis silmapilkselt, kes helistab. Pärast seda oli Robin analüüsinud Charlotte’i lausutud väheseid sõnu võib-olla lausa jaburuseni. Robin oli tabanud tema alatoonist naeru, justkui oleks ta Charlotte’i meelest naljakas. Robini muretu sinatamine ja Strike’i nimetamine „bossiks” olid samuti pikkadeks mõtisklusteks omajagu ainest andnud.