Читать книгу Vere sund онлайн
3 страница из 142
„Kas ma pean ennast inglaseks?” mõtiskles ta valjusti. „Ei, ilmselt ütleksin ma, et olen britt.”
„Käi kuradile!” nähvas Polworth, kelle äge loomus hakkas välja lööma. „Ei ütleks sa midagi. Sa üritad mind lihtsalt närvi ajada.”
Sõbrad olid kehaehituselt täielikud vastandid. Polworth oli lühikest kasvu ja kleenuke nagu džoki, parkunud nahaga ja enneaegselt kortsuline, tema hõrenevate juuste alt paistis päikesest põlenud peanahk. Tema T-särk oli kortsus, justkui oleks ta võtnud selle põrandalt või pesukorvist, ja teksad olid lõhki. Tema vasakule käsivarrele oli tätoveeritud Püha Pirani mustvalge rist2, paremal käel oli sügav arm, mälestus lähikokkupuutest haiga.
Tema sõber Strike meenutas vormist läinud poksijat ja just see ta tegelikult oligi, suur ja turske, tublisti üle meeter kaheksakümne pikk, natuke kõvera ninaga, tihedad tumedad juuksed kräsus. Temal tätoveeringuid ei olnud ja hoolimata tiheda habeme alalisest varjust õhkus temast sellist triigitust ja olemuslikku korralikkust, mis annab mõista, et tegu on endise politseiniku või sõjaväelasega.